Akadeemilise vabaduse otsingud tõid noore Juri Lotmani 1950. aastal Leningradist Tartusse. Parimal võimalikul kujul ta otsitut siit muidugi ei leidnud. Ka Tartus hoidis kommunistlik partei, riiklik julgeolek ja tsensorid ta tegevusel kiivalt silma peal. Sellele vaatamata oli loominguks minimaalselt tarvis minev kogus vaba õhku Tartus olemas. Ja kes teab, võib-olla just pimesikumäng tsensorite ja parteiliste hagijatega viis Lotmani vene kirjanduse ja kultuuriloo juurest märgisüsteemide uurimiseni ja sellise märgisüsteemi loomiseni, millest arusaamiseks tšinovnikutel nappis haridust ja mõistust. Praegu on professor Juri Lotmani pärand osa Tartu Ülikooli kaubamärgist. Tema ja mitmete teiste nimedega seostub ka selle kaubamärgi üks oluline kvaliteet – akadeemilise vabaduse mõõde, mis ei kao päriselt ka kõige ahtamates oludes.
Nüüd on kolm Eesti ülikooli otsustanud koos oma kaubamärke kaitsta – ning teha seda just akadeemilist vabadust ahendades.
Tartu Ülikooli, Tallinna Tehnikaülikooli ja Eesti Maaülikooli rektorid (ehk pool Eesti rektorite nõukogust) on sõlminud kokkuleppe, miles nad “ühendavad kompetentsid riiklikult oluliste ja tihti strateegiliste küsimuste” lahendamisel. Selles kokkuleppes viitavad nad heale teadustavale, rõhutades selles võimalikku huvide konflikti puudutavaid sätteid. Aga tegelikult ütleb kokkulepe midagi hoopis uut: "(2.) ... ülikoolide kaubamärke kasutades väljendatakse ainult põhjendatud, tasakaalustatud ja koordineeritud seisukohti: ja (4.) ... ülikoolid määravad oma seisukohtade avaldamiseks kõneisikud, kes omavad töögruppides läbitöötatud ja arutatud materjali baasil põhjalikku ülevaadet probleemistiku põhjuste ja tagajärgede ahelast". On muidugi seletamatagi selge, et ei ülikooli koristaja ega isegi mistahes professor ei saa teha ad hoc avaldusi ülikooli nimel. Aga meediat ei saa kuidagi kohustada mitte lisama sõna võtnud isiku nimele tema ametit või tiitlit, olgu selleks või “ülikooli kaubamärk”. Kolme rektori avaldus jätab huvide konflikti täpsema määratluse sellises situatsioonis ja võimalikud sanktsioonid ettekirjutuse rikkumise eest kõhedusttekitavalt määramatuks. Pressiteates rõhutatakse “tõestatavatele faktidele tugineva lähenemisviisi” olulisust. “Tõestatavad faktid” on kolme rektori avalduse vallatuim osa, see kõlab peaaegu sama mahlakalt nagu “lõdva püksikummiga prostituut”.
Mis on siis see “riiklikult oluline strateegiline küsimus”, mille nimel tehakse avaldus, kus hoiatatakse koordineerimata seisukohti avaldamast? Pressiteatest selgub, et meie SKP-d 1,1-1,4 % võrra tõsta tõotava puidurafineerimistehase teemadel võib sõna võtta vaid üks inimene igast ülikoolist. Kui otsida sihtrühma, kelle vabadusi ülikoolide kartellikokulepe kõige enam riivab, siis on nendeks keskkonnateadlased ja looduskaitsebioloogid. Sellega seoses meenub esimesena Tartu Ülikooli looduskaitsebioloogia juhtivteaduri Asko Lõhmuse ettekanne riigikogu konverentsil “Mets kui loodusvara ja ühine vastutus”, milles ta seadis mitmed riikliku metsastatistika poolt esitatavad arvud või nende esitusviisi kahtluse alla. Just metsatatistika andmed peavad tagama selle, et Eestis planeeritavad raiemahud ja puidutööstuse võimsused oleksid kooskõlas meie puiduressursiga. Paljud märgid näitavad, et sellega on meil juba praegu tõsiseid probleeme. Veteranpoliitik Jüri Adams ütles oma juubeli-usutluses: “Küsisime keskkonnaministrilt, mitu harvesteri praegu Eestis tegutseb. Saime kirjaliku vastuse, et umbes 300. Nende masinate tehniline võimsus on selline, et kui keegi vastu ei seisa, siis on nad võimelised Eesti kümne aastaga täiesti metsast lagedaks lõikama.” Tegelikult peaks Eestis tegutsevate harvesteride hulga teada saama lihtsa päringuga Maantee-ameti sõidukite registrist, aga paraku ei saa. Umbes 300 harvesteri on palju ja pealegi ei ole vastuse täpsusklass rahuldav. Metsaäri on loodusvarade kokkuahnitsemiseks tehtud investeeringutega endal juba praegu hinge kinni tõmmanud. Selleks, et kolme korraliku linnamaja hinda maksva masina liisingutasusid maksta, peab harvester töötama ööd ja päevad, soovitatavalt 24/7/365. Peetakse loomulikuks, et enam ei loe lindude pesitsusag, pinnase pehmus ega soojal aasataajal lõigatud kändudelt edasi leviv juurepess. Kui metsamasinatesse tehtud investeringud on juba säästlikkuse piiri kaugelt ületanud, siis metsatööstuse investeeringute nimel käib veel hoogne galopp. Nii meie enda ajalugu kui tänapäevased näited teistest riikidest osundavad sellele, et vaatamata “ põhjendatud, tasakaalustatud ja koordineeritud seisukohtadele” ja “tõestatavatele faktidele tugineva lähenemisviisile” kaldutakse sedalaadi tootmisvõimsusi ikka üle tegelike võimaluste paisutama.
1898. aastal rajatud Waldhofi vabrikust Pärnus sai toonase Venemaa suurim ja ühtlasi üks maailma suuremaid tselluloosivabrikuid. Waldhofi vabrik koos Põhja Paberi- ja Tselluloosivabrikuga andsid enne esimest maailmasõda kokku üle 70% Venemaa tselluloositoodangust, ehk ligikaudu 90 000 tonni kuivatatud sulfiittselluloosi. Hinnanguliselt kulus selleks umbes “vaid” 600 000 tonni kuusepaberipuud aastas. Metsateadlane Oskar Daniel kirjutas 1923 aastal: „Ka meil käis kullavihm üle metsade, kui Pärnu Waldhofi vabrik oma väravad avas. /.../ Vähesed metsaomanikud suutsid kiusatusele vastu panna ja iseäranis need, kes alguses võrdlemisi odava hinnaga oma metsa maha müüsid, kratsisid kõrvatagust, kui mõne aasta jooksul hinnad mitmekordseks olid tõusnud.“ Hiigelsuuri raielanke, mis sel ajal Eesti metsadesse tekkisid, hakati rahvasuus nimetama Waldhofi lagendikeks. Pärast kullavihma jõudsid kätte ajad, kus Waldhofi vabrik oli kohalikud metsad alla neelanud ning paberipuid hakati tooma ka Venemaalt. Oskar Loorits vahendas endiste metsatööliste mälestusi: „Elamutest kaugemal asuvatesse lankidesse ehitati metsamajad /.../ müüdi kevadel soovijaile tulepuudeks, ostja pidi maja lammutama ja ära vedama langi üleandmise ajaks. Eraisikud püüdsid oma maju nii ehitada, et materjali pärast kasutada saadi. Näiteks ehitati maja kahe paberipuu pikkune ja ühe laiune, kevadel saeti majapuud paberipuudeks. Metsamajad ehitati koorimata puudest, paberipuud kooriti, seega suitsenud osa läks maha.“ Eesti metsade õnneks õhiti Waldhofi vabrik 1915. aastal pärast saksa laevastiku saabumist Pärnu lahte.
Puiduhinna arvatavale tõusule ja selle võimalikele negatiivsetele tagajärgedele on juba viidanud maaülikooli doktor Raul Rosenvald Teaduste Akadeemias 2017.a toimunud seminari „Eesti puidukeemia perspektiivid“ aruandes: “Et tehas suurendab nõudlust puidule ja seeläbi ka puidu hinda, siis suureneb ka puidu pakkumine ehk raiemaht. Sel on aga ebasoovitav tagajärg, eriti kuusikute puhul.”
Saepuruvabrikud ei küsi puidu vanusest. Tugevnev metsatööstuse lobi asub taas riigikogulasi moosima ja puude raievanuseid alandatakse veelgi, et puidukeemia huvilised ei peaks hakkama materjali Auvere elektrijaama kateldest välja kiskuma. Looduskaitsebioloogide arsenal sedalaadi moolokitega võitlemiseks on väga piiratud. Metsaökoloogilised uuringud võtavad aega aastakümneid. Looduskaitsebioloogias ei ole võimalik korraldada, veel vähem korrata eksperimenti, mis ütleks tõsikindlalt, millistel keskkonnatingimustel üks või teine metsaliik lõplikult välja sureb – just nii nagu me ei saa öelda, mitu karva saab jumala habemest välja tõmmata, enne kui ta lõplikult vihastub. 2015. aastal näitas lendorava uurija Jaanus Remm, et kui 1890. aastatel võisid lendoravad Eestis elada umbes 5000 km2 suurusel alal, siis nüüdseks on nende leviala suurus kahanenud 550 ruutkilomeetrile ning pesitsusala suurus on veel ehk ainult 1-2 km2. Jaanus Remmi hinnangu kohaselt on lendorav Eestis väljasuremisvõlas ning võib hävida Eesti loodusest 2020. aastaks. Miks lendoravad ikkagi just Eesti taasiseseisvuse aastatel eriti suurde ohtu sattunud on, ei saanud teadlased juba toona väita, sest ilmselge seos probleemistiku “põhjuste ja tagajärgede ahelas" ei ole teaduslikult verifitseeritav, “tõestatavaid fakte”, nagu väljenduksid lugupeetud rektorid, napib.
Aga kõige tõenäolisemalt andis Eesti lendoravatele viimase, ilmselt surmava hoobi, Kunda tselluloosikombinaat. Pikka aega ei olnud taasiseeisvunud Eestis haavapuidule õieti turgu ja haavad said metsas rahus seista. 2006. aastal rajati Kundas tselluloosikombinaat Estonian Cell, mis toodab 160 000 tonni haava puitmassi aastas. Pärast seda on Kirde-Eestis raietega hävitatud peaaegu kõik lendoravale sobivad vanad haavikud. Raiete ja tormikahjustuste tõttu on loomade allesjäänud elukohad üksteisest isoleeritud. Väikeste gruppidena isolatsioonis elavad lendoravad on kaotanud võimaluse levida teistesse sobivatesse elupaikadesse, sest lendorav ei suuda kulgeda maapinnal mööda raiestikke – seal on ta kohmakas ja haavatav. Eesti hilinenud marsis tsellulõhnalise tarbimisparadiisi poole pole lendorav ilmselt viimane kaotaja. Praegu tasuks mõelda pigem respiraatori ja mitte suukorvi soetamisele.
Autor ei kuulu akadeemilisse toiduahelasse
Tartu Ülikooli, Tallinna Tehnikaülikooli ja Eesti Maaülikooli rektorid (ehk pool Eesti rektorite nõukogust) on sõlminud kokkuleppe, miles nad “ühendavad kompetentsid riiklikult oluliste ja tihti strateegiliste küsimuste” lahendamisel. Selles kokkuleppes viitavad nad heale teadustavale, rõhutades selles võimalikku huvide konflikti puudutavaid sätteid. Aga tegelikult ütleb kokkulepe midagi hoopis uut: "(2.) ... ülikoolide kaubamärke kasutades väljendatakse ainult põhjendatud, tasakaalustatud ja koordineeritud seisukohti: ja (4.) ... ülikoolid määravad oma seisukohtade avaldamiseks kõneisikud, kes omavad töögruppides läbitöötatud ja arutatud materjali baasil põhjalikku ülevaadet probleemistiku põhjuste ja tagajärgede ahelast". On muidugi seletamatagi selge, et ei ülikooli koristaja ega isegi mistahes professor ei saa teha ad hoc avaldusi ülikooli nimel. Aga meediat ei saa kuidagi kohustada mitte lisama sõna võtnud isiku nimele tema ametit või tiitlit, olgu selleks või “ülikooli kaubamärk”. Kolme rektori avaldus jätab huvide konflikti täpsema määratluse sellises situatsioonis ja võimalikud sanktsioonid ettekirjutuse rikkumise eest kõhedusttekitavalt määramatuks. Pressiteates rõhutatakse “tõestatavatele faktidele tugineva lähenemisviisi” olulisust. “Tõestatavad faktid” on kolme rektori avalduse vallatuim osa, see kõlab peaaegu sama mahlakalt nagu “lõdva püksikummiga prostituut”.
Mis on siis see “riiklikult oluline strateegiline küsimus”, mille nimel tehakse avaldus, kus hoiatatakse koordineerimata seisukohti avaldamast? Pressiteatest selgub, et meie SKP-d 1,1-1,4 % võrra tõsta tõotava puidurafineerimistehase teemadel võib sõna võtta vaid üks inimene igast ülikoolist. Kui otsida sihtrühma, kelle vabadusi ülikoolide kartellikokulepe kõige enam riivab, siis on nendeks keskkonnateadlased ja looduskaitsebioloogid. Sellega seoses meenub esimesena Tartu Ülikooli looduskaitsebioloogia juhtivteaduri Asko Lõhmuse ettekanne riigikogu konverentsil “Mets kui loodusvara ja ühine vastutus”, milles ta seadis mitmed riikliku metsastatistika poolt esitatavad arvud või nende esitusviisi kahtluse alla. Just metsatatistika andmed peavad tagama selle, et Eestis planeeritavad raiemahud ja puidutööstuse võimsused oleksid kooskõlas meie puiduressursiga. Paljud märgid näitavad, et sellega on meil juba praegu tõsiseid probleeme. Veteranpoliitik Jüri Adams ütles oma juubeli-usutluses: “Küsisime keskkonnaministrilt, mitu harvesteri praegu Eestis tegutseb. Saime kirjaliku vastuse, et umbes 300. Nende masinate tehniline võimsus on selline, et kui keegi vastu ei seisa, siis on nad võimelised Eesti kümne aastaga täiesti metsast lagedaks lõikama.” Tegelikult peaks Eestis tegutsevate harvesteride hulga teada saama lihtsa päringuga Maantee-ameti sõidukite registrist, aga paraku ei saa. Umbes 300 harvesteri on palju ja pealegi ei ole vastuse täpsusklass rahuldav. Metsaäri on loodusvarade kokkuahnitsemiseks tehtud investeeringutega endal juba praegu hinge kinni tõmmanud. Selleks, et kolme korraliku linnamaja hinda maksva masina liisingutasusid maksta, peab harvester töötama ööd ja päevad, soovitatavalt 24/7/365. Peetakse loomulikuks, et enam ei loe lindude pesitsusag, pinnase pehmus ega soojal aasataajal lõigatud kändudelt edasi leviv juurepess. Kui metsamasinatesse tehtud investeringud on juba säästlikkuse piiri kaugelt ületanud, siis metsatööstuse investeeringute nimel käib veel hoogne galopp. Nii meie enda ajalugu kui tänapäevased näited teistest riikidest osundavad sellele, et vaatamata “ põhjendatud, tasakaalustatud ja koordineeritud seisukohtadele” ja “tõestatavatele faktidele tugineva lähenemisviisile” kaldutakse sedalaadi tootmisvõimsusi ikka üle tegelike võimaluste paisutama.
1898. aastal rajatud Waldhofi vabrikust Pärnus sai toonase Venemaa suurim ja ühtlasi üks maailma suuremaid tselluloosivabrikuid. Waldhofi vabrik koos Põhja Paberi- ja Tselluloosivabrikuga andsid enne esimest maailmasõda kokku üle 70% Venemaa tselluloositoodangust, ehk ligikaudu 90 000 tonni kuivatatud sulfiittselluloosi. Hinnanguliselt kulus selleks umbes “vaid” 600 000 tonni kuusepaberipuud aastas. Metsateadlane Oskar Daniel kirjutas 1923 aastal: „Ka meil käis kullavihm üle metsade, kui Pärnu Waldhofi vabrik oma väravad avas. /.../ Vähesed metsaomanikud suutsid kiusatusele vastu panna ja iseäranis need, kes alguses võrdlemisi odava hinnaga oma metsa maha müüsid, kratsisid kõrvatagust, kui mõne aasta jooksul hinnad mitmekordseks olid tõusnud.“ Hiigelsuuri raielanke, mis sel ajal Eesti metsadesse tekkisid, hakati rahvasuus nimetama Waldhofi lagendikeks. Pärast kullavihma jõudsid kätte ajad, kus Waldhofi vabrik oli kohalikud metsad alla neelanud ning paberipuid hakati tooma ka Venemaalt. Oskar Loorits vahendas endiste metsatööliste mälestusi: „Elamutest kaugemal asuvatesse lankidesse ehitati metsamajad /.../ müüdi kevadel soovijaile tulepuudeks, ostja pidi maja lammutama ja ära vedama langi üleandmise ajaks. Eraisikud püüdsid oma maju nii ehitada, et materjali pärast kasutada saadi. Näiteks ehitati maja kahe paberipuu pikkune ja ühe laiune, kevadel saeti majapuud paberipuudeks. Metsamajad ehitati koorimata puudest, paberipuud kooriti, seega suitsenud osa läks maha.“ Eesti metsade õnneks õhiti Waldhofi vabrik 1915. aastal pärast saksa laevastiku saabumist Pärnu lahte.
Puiduhinna arvatavale tõusule ja selle võimalikele negatiivsetele tagajärgedele on juba viidanud maaülikooli doktor Raul Rosenvald Teaduste Akadeemias 2017.a toimunud seminari „Eesti puidukeemia perspektiivid“ aruandes: “Et tehas suurendab nõudlust puidule ja seeläbi ka puidu hinda, siis suureneb ka puidu pakkumine ehk raiemaht. Sel on aga ebasoovitav tagajärg, eriti kuusikute puhul.”
Saepuruvabrikud ei küsi puidu vanusest. Tugevnev metsatööstuse lobi asub taas riigikogulasi moosima ja puude raievanuseid alandatakse veelgi, et puidukeemia huvilised ei peaks hakkama materjali Auvere elektrijaama kateldest välja kiskuma. Looduskaitsebioloogide arsenal sedalaadi moolokitega võitlemiseks on väga piiratud. Metsaökoloogilised uuringud võtavad aega aastakümneid. Looduskaitsebioloogias ei ole võimalik korraldada, veel vähem korrata eksperimenti, mis ütleks tõsikindlalt, millistel keskkonnatingimustel üks või teine metsaliik lõplikult välja sureb – just nii nagu me ei saa öelda, mitu karva saab jumala habemest välja tõmmata, enne kui ta lõplikult vihastub. 2015. aastal näitas lendorava uurija Jaanus Remm, et kui 1890. aastatel võisid lendoravad Eestis elada umbes 5000 km2 suurusel alal, siis nüüdseks on nende leviala suurus kahanenud 550 ruutkilomeetrile ning pesitsusala suurus on veel ehk ainult 1-2 km2. Jaanus Remmi hinnangu kohaselt on lendorav Eestis väljasuremisvõlas ning võib hävida Eesti loodusest 2020. aastaks. Miks lendoravad ikkagi just Eesti taasiseseisvuse aastatel eriti suurde ohtu sattunud on, ei saanud teadlased juba toona väita, sest ilmselge seos probleemistiku “põhjuste ja tagajärgede ahelas" ei ole teaduslikult verifitseeritav, “tõestatavaid fakte”, nagu väljenduksid lugupeetud rektorid, napib.
Aga kõige tõenäolisemalt andis Eesti lendoravatele viimase, ilmselt surmava hoobi, Kunda tselluloosikombinaat. Pikka aega ei olnud taasiseeisvunud Eestis haavapuidule õieti turgu ja haavad said metsas rahus seista. 2006. aastal rajati Kundas tselluloosikombinaat Estonian Cell, mis toodab 160 000 tonni haava puitmassi aastas. Pärast seda on Kirde-Eestis raietega hävitatud peaaegu kõik lendoravale sobivad vanad haavikud. Raiete ja tormikahjustuste tõttu on loomade allesjäänud elukohad üksteisest isoleeritud. Väikeste gruppidena isolatsioonis elavad lendoravad on kaotanud võimaluse levida teistesse sobivatesse elupaikadesse, sest lendorav ei suuda kulgeda maapinnal mööda raiestikke – seal on ta kohmakas ja haavatav. Eesti hilinenud marsis tsellulõhnalise tarbimisparadiisi poole pole lendorav ilmselt viimane kaotaja. Praegu tasuks mõelda pigem respiraatori ja mitte suukorvi soetamisele.
Autor ei kuulu akadeemilisse toiduahelasse
Comments
Post a Comment